Vähikasvatus, tuntud ka kui vesiviljelus, on muutunud paljudes riikides oluliseks majandusharuks, kuna pakub võimalust toota vähke, et rahuldada kasvavat nõudlust selle maiuse järele, ilma et see mõjutaks looduslikku vähipopulatsiooni.

Vähikasvatusettevõtted kasutavad erinevaid meetodeid, mille valik sõltub vähiliigist, aga ka kohalikust majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaolukorrast. Üks populaarsemaid viise on paigutada vähid vette ranniku- ja kalakasvandustesse, kus neid on lihtne kasvatada ja müüa.

Tehistingimustes kasvatatavate vähide toit võib olla erinev , kuid enamasti koosneb see kalatoidu, teraviljade, sojaubade ja muude taimsete saaduste segust. Kuna vähid on suhteliselt tõhusad toidu seedijad, võib nende kasvatamine olla ressursitõhusam kui kalakasvatus.

Vähikasvatus võib samuti olla väärtuslik panus keskkonnakaitsesse, kuna see vähendab survet looduslikele vähipopulatsioonidele ja võib aidata vähendada veereostust. Lisaks on vähikasvatust kasutades võimalik ohjeldada nende levikut ja vältida invasiivsete vähide sattumist looduskeskkonda.

Üldiselt on vähikasvatus ärisektor, mis pakub majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast kasu, kuid võib tekitada ka probleeme, nagu loomade tervis ja heaolu, aga ka reostusriske. Nende võimaluste maksimeerimiseks ja negatiivsete keskkonnamõjude minimeerimiseks on oluline rakendada ratsionaalseid ja jätkusuutlikke vähikasvatustavasid.